Kaarhallidel täitus tänavu mais 90 aastat

Weckman Eesti

Sündinud sõdades
Meie ümber on palju harjumuspärasena tunduvaid asju, mille algus või päritolu on peidus aegade taga ja nii mõnigi kord paljastub asjade sünni juurest hoopistükkis üllatavaid asjaolusid. Igal juhul on ohutu väita, et enamuse tehniliste leiutuste ja uuenduste taga on nii või teisiti mingi militaarne seik. Nii on see ka meie tööstusja põllumajandusmaastikke kaunistava ehitisega - kaarhalliga. Tema juured ulatuvud lausa Krimmi sõjani. Alates kaasaegse sõjapidamise sünnist Buuri sõdades, on vägedel alati vaja olnud kiirelt püstitatavaid ajutisi peavarje mitmesuguseks otstarbeks. Esmakordselt teadvustas selle vajaduse insener I.K. Brunel, juhtides tähelepanu asjaolule, et suure arvu kiiresti tekkivate haavatute kaitsmiseks ilmastiku eest on vaja vähemalt sama kiiresti valmis osadest kokku pandavaid kergehitisi. Nagu igasugused head ideed, sai ka see esialgu efektiivselt tõrjutud kuni Jamaica maavärinani jaanuaris 1907, kui esimesed välihaiglad õnnestus püstitada alles aprilliks. Katsed kasutada ära olemasolevaid kogemusi ei kandnud vilja, sest kõik konstruktsioonid osutusid kas liiga massiivseteks, liiga keerulisteks püstitada või keerulistes oludes liiga vähe vastupidavateks.

Kapten Nisseni inspiratsioon
Tekkinud probleemi üle hakkas arutlema ka Briti Kuningliku Insenerikorpuse kapten – kanadalane Peter Norman Nissen. Legendi kohaselt vedeles kapten Nissen parasjagu voodis ja unistas naasmisest oma kodukohta Kingstonis Ontarios, meenutades ka oma võitlusi kohaliku Ülikooli jäähokiväljakul, kui talle kangastus tolle konkreetse jäähokihalli kaarekujuline katus. See oligi olnud inspiratsiooniallikaks praeguseks üleilmse populaarsuse saavutanud konstruktsiooni sünniks. Kui vastsündinud idee jõudis vastutavate ohvitserideni, viidi Nissen kiiresti üle peastaabile alluvate töökodade juurde Pas de Calais, ülesandega jälgida esimeste prototüüpide tootmist. Kaarhalli sünnipäev on mais 1916, kui vaadati üle esimesed valminud näidised, mille järel algas kiire tootmisse juurutamine, suure hulga Briti firmade osavõtul. Enne sõja lõppu jõuti toota ja toimetada Prantsusmaale ja Belgiasse kokku üle 100 000 kaarhüti. Et sellest kogusest oleks mingi ülevaade, märgitagu siinkohal et need ehitised mahutasid kokku umbes 2,4 miljonit meest.


Probleemid ja lahendused
Sõja lõppedes kerkisid üles argisemad probleemid nagu näiteks ka Nissenile kohase tasu maksmine tema leiutise eest, lisaks juba saadud DSOle (Distinguished Service Order). Pakutud 500 naela pidas Nissen toodetud hüttide kogust arvestades mõnitavaks. Lõpuks jõuti siiski leiutajat rahuldanud 10 000 maksuvaba naelsterlingini. Tootmise käigus muutus mõnevõrra hüttide konstruktsioon. Nii muudeti algselt kasutusel olnud puidust painutatud kaared T-profiil teraseks ja põhiplaan muutus algsest 18x18 jalast mõõtudesse 27 jalga pikkust, 16 jalga laiust ja 8 jalga kõrgust. Toodeti ka spetsiaalset välihospidali mõõtu - 60x20x10 jalga. Kaarhoone püstitamise norm kuuemehelisele tiimile oli 4 tundi. Püstitamise kiirusrekord oli 1 tund ja 27 minutit.


Taas sõtta
Nisseni konstruktsiooni populaarsus kadus mõne aasta jooksul pärast esimest maailmasõda, et uuenenuna taas ilmuda järgmises ülemaailmses relvakonfliktis. Siiski jõuti mõnikümmend sellist maja püstitada elamispinna puuduse leevendamiseks Somerseti krahvkonda. Need hooned on püsinud tänaseni ja 1983 aastal võeti 8 neist meie mõistes muinsuskaitse alla. Järgmine vaatus kaarhallide ajaloos algas märtsis 1941, kui USA admiral Ben Morell, laevastiku tehaste ja dokkide ülem, kohtus tööstur George A. Fulleriga, kes oli siiani tuntud kui maalripintslite tootja, tehes viimasele ülesandeks luua 60 päevaga kiirelt püstitatav ajutine hoone, mida saaks kasutada meeste majutamiseks kaugetes baasides. Lähtekohaks valiti olemasolev Nisseni silinderpinnaga konstruktsioon, kuid otsustati seda oluliselt lihtsustada. Valmisid mitmesuguste plaanimõõtudega prototüübid, milledest populaarsemaiks osutusid 20x40 jalase põhiplaaniga mudel majutamiseks ja 40x100 jalase põhiplaaniga mudel ladudeks ja hospidalideks. Tasub tähele panna, et ülesanne kaarhallide projekteerimiseks püstitati märtsis 1941 – 9 kuud enne USA sõtta astumist Pearl Harbori pommitamise järel. Mis tähendab et kohe sõja alguses oli võimalik alustada ajutiste hoonete massilist tootmist. Esimene tellimus, mis esitati kohe peale Pearl Harborit, oli 16 000 kokku pandavat hoonet. Kokku telliti, toodeti ja püstitati neid sõja jooksul umbes 170 000 tükki. Erinevalt Briti analoogist ja oma eelkäijast, mis sai nime oma looja järgi, hakati USA vastavat konstruktsiooni nimetama tema esimeste prototüüpide püstitamise koha – Quonset Point`i järgi Quonset Hut´iks. Pärast sõda müüs USA valitsus enamuse valminud ja kasutust mitte leidnud kaarhalle maha, millest mõned seisavad siiani mitmetes kohtades USA-s, olles teeninud tsiviilis ligi kuuskümmend aastat.

Kalle Virkus
Weckman Eesti