Klaas

Rohkelt rakendusi leidnud klaas on vanimaid inimese kasutatud materjale. Vaatamata oma 4500 aastasele ajaloole, pole klaasi areng veel seiskunud ega selle mõistatused lahenenud. Klaas kui kunstlik materjal tekkis helmeste kujul umbes 4500 aasta eest tõenäoliselt Mesopotaamias. Sealt liikus klaasi valmistamise oskus edasi Egiptusesse ning palju hiljem foiniiklaste vahendusel teistesse vahemereäärsetesse maadesse. Klaasi valmistamisel kasutati toorainetena liiva ja jahvatatud merekarpe räni saamiseks ning lupja ja tuhka leelismetallide soolade saamiseks. Kuna kasutatavad liivad olid väga rauarohked, oli saadud klaas enamasti tumepruun või koguni must. Värvitu klaasi valmistamise oskus muutis mõttekaks tasaklaasi tootmise akende jaoks. Sulanud klaasi valades valmistati 12 mm paksuseid tahvleid. Kuna tahkunud klaasi ei poleeritud ega lihvitud, siis oli see kehva läbipaistvusega. Lisaks ilmnesid raskused suuremate klaastahvlite valmistamisel. 19. sajandi keskpaigani oli usaldusväärse kvaliteediga optiline klaas haruldane. Kaasaegne tasaklaasi kuumpoleerimise protsess töötati välja 1959. aastal firmas “Pilkington Brothers Ltd“ Suurbritannias.
Klaas.jpg

Poolpehme klaas valatakse redutseerivas atmosfääris vedela tina peale, kus klaas jaotub enne tahkumist ühtlaselt. Lisaks poleeritakse ja tasandatakse klaasi pinda kuumutades. Kuumpoleeritud klaasi pole vaja pärast jahtumist enam mehhaaniliselt poleerida. Klaasi peamised koostisained on struktuuri moodustavad oksiidid, lähteainete sulamistemperatuure alandavad räbustid, värvained , parandajad ja purustatud vanaklaas. Koostisained segatakse ja niisutatakse või granuleeritakse ning sulatatakse. Valmis vedel klaas jahutatakse ja vormitakse 0,5 - 10 päeva jooksul. Looduslik klaas tekib, kui liiv vulkaanipurske, pikselöögi või meteoriidiplahvatuse ajal suures kuumuses sulab ja kiiresti jahtudes klaasistub. Looduslikku klaasi jaotatakse tek-keviisi järgi obsidiaaniks, tektiidiks ja fulguriidiks.

Klaas on küll habras aga tugev, kui ta pind on sile ületab tõmbetugevus mitmekordselt terase oma. Vähemgi pragu on aga saatuslik, selle levikut ei pidurda miski.
Nii ehitusel kui ka mujal on peamiselt kasutuses läbipaistev klaas. Klaasi lähteaineks on sooda, kriit või marmor  ja valge kvartsliiv . Klaas ei sula kindlal temperatuuril, vaid muutub kuumutades järk-järgult pehmemaks ja vedelamaks.

Klaas on muutunud arhitektuurse disaini oluliseks elemendiks - seda paljuski tänu oma unikaalsusele ehitusmaterjalide hulgas. Klaasi kasutamine kaasaegse arhitektuurse lahendusega hoonetel suureneb iga aastaga. Klaas täidab mitmeid erinevaid funktsioone: energiasäästmine, päikesekaitse, müra summutamine, ohutus, dekoratiivsus jne. Klaas on muutunud oluliseks materjaliks igapäevases elus. On olemas ka karastatud klaas, seda kasutatakse siis, kui klaasile langeb vari ja klaas on eriti suure absorbeerimisvõimega, siis võivad soojuse mõjul tekkida praod. Selle vältimiseks kasutatakse karastatud klaasi või tugevdatud soojustaluvusega klaasi. Karastatud klaas on tavalisest klaasist 5 korda tugevam ning tugevdatud soojustaluvusega klaas tavalisest 2-3 korda tugevam. Klaasi paksus oleneb normidest, mis arvestavad tuulekoormust, klaasi suurust, paigaldamiskõrgust ja hoone geomeetriat. Klaasi tootmisel kasutatakse sulatusahjudes põlemisprotsessil tavaliselt õhku. 

“Krestomaatiliselt” on (silikaat)klaas läbipaistev, värvuseta, habras ja kõva materjal, lisandite ja töötlusega saab aga tema omadusi oluliselt modifitseerida  - karastatud klaas või keemiliselt inertne (klaasi söövitab fluorvesinikhape). Klaasi värvus on tingitud tema lisanditest, kas loodulikest (toormes sisalduvatest) või spetsiaalselt sisseviidutest. Nn. tulekindlatesse klaasides on sisse viidud boori lisandit, mis vähendab klaasi soojuspaisumist ja sellega seonduvaid ebasoovitavaid termilisi efekte.

Klaas jõudis Eestisse esimesel aastatuhandel.Esimene Eestis tegutsenud klaasikoda oli Hüti klaasikoda (1628 – 1664), erinevatel aegadel on Eestis tegutsenud kokku üle poolesaja klaasitööstuse. 

Marepleks OÜ