Vesi

upo-vesi.jpg

Vannitubade ja pesuruumide kujundamisel valitakse tihti hoolikalt sisustust ja seinakatteid, ent pööratakse vähe tähelepanu torustikule, mis edaspidi silma alt välja, ”plaatide taha” jääma hakkab. Tegelikult ei tohiks ka seda osa ehitusest kergekäeliselt vôtta, sest hea valikvad majaomanikku edaspidi mitmetest toru- ja isegi tervisemuredest.

Uponor Eesti OÜ Wirsbo veevarustussüsteemi müügijuht Jüri Püss möönab, et sisustuse stiili ja otstarbekuse üle peetakse sageli pikki vaidlusi, aga torustiku ehitus, mis siiami kaksikuna tänapäevase vannitoa juurde  kuulub, püütakse kiirelt kaelast ära saada. 

”Autot ostes ei püüa keegi meeleheitlikult ”sapakat” osta, kuid remontides ja ehitades üritatakse tingimata odavaimat lahendust leida. Säästutuhinas ununeb lihtne tôde, et korraga odavat ja head lahendust saada on peaaegu vôimatu.  Puudustele tähelepanu ei pöörata ja pikalt môtlemata/ enda teadmata tehakse suurim kuritegu, mis inimesel enda rahakoti kallal vôimalik korda saata on,” kirjeldab Jüri Püss sageli nähtud olukorda. 

Tegelikult pole torustik sugugi pisiasi, millele läbi sôrmede vaadata.  Kraanist tuleva puhta ja sooja vee, vanni- ja dušimônudeta ei kujuta kaasaegset kodu keegi ette. Vähem môeldakse asjaolule, et mugavus vee kasutamisel sôltub rohkem torustikust ning selle olukorrast kui kaunist kraanikausist.

Veel vähem arvestatakse vôimalusega, et hoolikalt seina- ja pôrandaplaatide taha peidetud veejuhid vôivad lekke korral tuua paksu pahandust. Kindlustusfirmad teavad hästi, et lôviosa veekahjudest pôhjustavad korrast ära torustikud. Kui kindlustussummad on täpselt välja arvutatavad, siis kes suudaks kroonidesse-sentidesse panna järjekordse lekke tekitatud närvikulu, koristus- ja parandustöödele kulutatud tunnid ning tühjaläinud tegemised?

Spetsialisti sônul pole vôimalik üheselt öelda, mis materjalist torud on head ja millised mitte, sest arvesse tuleb vôtta paljusid tegureid, nagu vee keemiline koostis, korrosioon, setete teke ja nii edasi.

”Hea toru on selline, kust tuleb vaikselt puhast vett vôimalikult kaua aega,”vôtab Jüri Püss torutarkuse lühidalt kokku. ” Hea toru sobib nii tarbevee-, kütte-, pôrandakütte kui ka jahutussüsteemide ehitamiseks. Toru iseenesest ei suuda parandada vee kvaliteeti, aga halvemaks muuta ta seda ka ei tohiks. Torud tuleks valida sellised, et majaomanik saaks rahulikult magada aastakümneid.”

Heaks näiteks on tinatorud, mida Tallinna vanalinnas on veel praegugi kilomeetrite kaupa kasutusel. ”Tinatorud on vastupidavad ja head. Inertse materjalina ei ole tina inimorganismile kuidagi kahjulik, ent tänapäeval läheks sellise torustiku ehitus meeletult kalliks ja seepärast otsitakse uusi vôimalusi, ” kirjeldab Jüri Püss.


Kaasaegseid torusüsteeme valmistatakse arvestusega, et need kestaks sama kaua kui muud ehitise pôhiosad. Kvaliteetseid torusid ei ole vaja vahetada umbes 30-50 aasta jooksul, samuti on need omanikule praktiliselt hooldusvabad. Selle aja jooksul jôuab sisustus läbida mitmeid uuendusremonte.

Tsingitud terastorud on olnud aastakümneid kasutusel.  Vaatamata vastupidavusele on nende kasutamine praeguseks osades riikides keelatud. Vee happelisuse ja vees sisalduvate saasteainete môjul roostetavad terastorud aja jooksul aeglaselt, kuid kindlalt läbi. Aja jooksul uhutakse toru kattev tsingikiht veega kaasa ning see jôuab inimese kehasse. Ehkki tsink on inimesele oluline mikroelement, vôib see suurtes kogustes pôhjustada iiveldust, seedehäireid ja koguni mürgitust.

Küll aga vôib terastorusid edukalt kasutada küttesüsteemide ehitamiseks, sest süsteemis ringlev vesi ei vahetu ja hape neutraliseerib pärast torustiku täitmist teatud aja jooksul.

Tsingitud terastorude kahjuks räägib ka asjaolu, et Eesti veed on lubjarikkad ning torud ”kasvavad” kiiresti setet täis.

Vasktorusid kasutatakse ka praegu laialt. Vasktorusid ei ähvarda setetest tingitud ummistused. Need sobivad hästi konstruktsioonidesse peitmiseks, sest ühendatakse omavahel jootmise teel, mis vähendab lekkimise riski.

Ent vasktorude vastu räägib asjaolu, et vask on tundlik ülemääraste voolukiiruste suhtes. MILLAL ON VOOLUKIIRUS ÜLEMääRANE JA MIS SIIS JUHTUB VASKTORUGA?

Samuti on vasktorude miinuseks asjaolu, et vask pole täiesti korrosioonivaba. Vasel on mitu korrosiooni liiki.  Eriti tundlik on see happelise vee (pH alla 7) suhtes, lahustudes nôrgalt happelises vees ning sattudes jällegi veejooja organismi. Inimkehas käitub vask samuti kui plii, ladestudes maksa ja pôhjustades suurtes kogustes mürgitust.

Hapetega reageerimise tôttu ei tohi vasktorusid peita betoonisegudesse.

Vaske kasutatakse veetorustike rajamisel palju Skandinaavias, kus vee happelisus on neutraalne. Eestis on vesi igal pool happelise reaktsiooniga, eriti kui vett vôetakse lahtistest veekogudest nagu Ülemiste järv.

Erinevad plastmassid on torumaterjalina muutumas üha tavalisemaks. Enamlevinud torumaterjaliks on polüetüleen ja modifitseeritud polüetüleen (nn. PEX-torud), polüpropüleen ja PVC. Plasttorusid toodetakse laias valikus nii jäikade kui elastsetena, latt- vôi rullmaterjalina, väljas vôi hoones sees kasutamiseks môelduna, mitmesuguste teiste materjalidega kaetuna kui ilma.

Plasttorud ühendatakse sôltuvalt materjalist keevitamise, liimimise vôi erinevate liitmike abil. Ühendusviisi valik vôimaldab kasutada plastist torusüsteeme ka seal, kus keevitustööd vôiksid osutuda konstruktsioonidele ohtlikuks, näiteks puitkarkassi puhul.

Plasttorude puhul vôib keemiliste reaktsioonide osas olla muretu igasuguse vee korral.  Samuti välistab plastmaterjali sile sisepind katlakivi ladestumise ja setetest tingitud ummistused.

Kuigi plasttorud on pikaealised, pole needki igavesed. Plasti mehhaaniline taluvus on väiksem, kui terasel. Ajaga tekib nn. torude väsimine. ehk rabeduspurunemine: materjal ei talu enam rôhku ja temperatuuri ja  torud vôivad hakata lekkima. Ülemäärase rôhu ja hüdrauliliste löökide môjul, samuti vee külmumise tagajärjena vôivad tekkida ka nn. sitked murrud.

Üldiselt on täheldatud, et elastsed torud taluvad suuremaid koormusi, sest löögid sumbuvad ega levi torustikku pidi. 

Plasttorude eeliseks on hôlbus paigaldatavus. Torude elastsus lubab neid tômmata ka vanadesse malm- vôi terastorudesse, tehes niiviisi vee- ja kanalisatsioonitorustike remondi oluliselt lihtsamaks.

Komposiit- ehk kihtseintorud on alumiiniumtorud, mille sise- ja välispind on kaetud polüetüleenikihiga. Need ühendavad endas nii plast kui metalltorude häid omadusi. Kihtseintorud summutavad hästi torustikus vee voolamisest tekkivaid helisid, isoeerivad soojust ja vähendavad kondenseerumist toru pinnal.

Kihtseintorude eeliseks on vasega vôrreldav kujupüsivus: torud ei hakka temperatuuri môjul ”elama”, neid saab sirgestada ja paigaldada ka seinapealsetena.

Ka on plasttorud metalltorudest keskkonnahoidlikumad: nende tootmisel on nii reostus kui energiakulu väiksemad.

Jüri Püssi sônul langeb metalli tähtsus veetorude valmistamisel kogu maailmas, sest metallide hind aina tôuseb. ”Metallist esemete tootmiseks kulub suur hulk naftat, mida kasutatakse lihtsalt tootmisprotsessi energeetiliste vajaduste katmiseks. Plastist esemete jaoks on vaja kordi vähem taastumatuid energiaallikaid.  Samas pôletatakse vajalikust naftast ära suhteliselt väike osa ja ¾ tuleb polüetüleenina tagasi.”

”Siiski ei kao vasktorud ka tulevikus kuhugi, nende kasutamise osatähtsus plasttorude arvelt lihtsalt väheneb, ” ennnustab ta.

Ükskôik, millise torud veejuhtideks valida, on süsteemi ehitamisel vaja järjekindlust. Vaatamata sarnasele nimele vôib tegu olla väga erinevate toodetega. Ka ei pruugi erinevate torusüsteemide ühendused ei pruugi omavahel sobida. ”Erinevaid tooted ei tohi segiläbi kasutada. See ei ole lego, et vôtad millist klotsi tahad, ” hoiatab Püss.


Jüri Püss soovitab ettevaatlik olla ka lahendustega, mida ei pakuta süsteemsena koos liitmikega, vaid müüakse näiteks ainult torusid. ”Niisugusel juhul jääb tavaliselt ehitaja otsustada, kuidas torusid ühendada, aga valik ei pruugi olla sobiv ning vaatamata kvaliteetsetele torudele kannatab kogu süsteemi töökindlus.”

Tarbeveesüsteemi kavandamisest

Tarbevee torustik tuleb kaandada ja paigaldada nii, et vôimalikud lekked oleksid ilma suuremate veekahjustusteta kiiresti avastatavad ja kôrvaldatavad. 

Torustikku vôib ehitada kahte moodi nii seina pealsena kui peidetuna. Esimese variandi plussideks on hôlbus jälgitavus ja sekkutavus. Samuti on torusid lihtsam paigaldada. Selle süsteemi puuduseks on, et kôik torud kipuvad koonduma väikestesse ruumidesse, silma riiivama ja koristamist keeruliseks tegema.

Torude peitmisel tuleb arvestada, et ehitusnormid ei luba seintesse ja pôrandatesse peita torustikku , mille koostisosad ühendatakseomavahel ühendatakse keermetega,  sest lekete korral vôib niiskus pääseda ehituse konstruktsioone kahjustama. Ka tuleb ebameeldivate üllatuste vältimiseks torustiku surveproov teha kindlasti enne seinte-pôrandate viimistlusmaterjalidega katmist.

Seinapealse veevarustussüsteemi ehitada tavapärasel moel kolmikühendusi kasutades.
Kolmikute abil tehakse magistraaltorust väljavôtteid. Torude läbimôôt väheneb lôpptarbija suunas, et tagada vôrdseid vooluhulki ja vältida rôhu kôikumisi.

Teine, ja viimasel ajal eelistatud vôimalus on kollektorsüsteem, mis peidetakse alati konstruktsioonide sisse. Süsteemi pôhiideeks on, et iga veetarbimispunkt ühendatakse kollektoriga eraldi toru abil. Sel juhul saab vajaduse korral iga toru eraldi sulgeda, koondada ühendused kokku hôlpsasti ligipääsetavasse kohta, Torukulu on sel juhul küll suurem, kuid ühenduskohti – vôimalikke lekkeallikaid!—jällegi vähem.