Üldnõuded katustele

Katusekate
Katusekate peab ära hoidma sajuvee ja lume sulamisvee tungimise allpoololevasse konstruktsiooni ja ruumi. Kasutatavad materjalid peavad sobima Eesti oludele ja nende kohta peab olema väljastatud vastavussertifikaat.
Kui katusekate ei ole kindel ilmastiku ja muude kahjulike mõjutuste (UV-kiirgus jne) suhtes, tuleb see katta kaitsekihiga.

Veeäravool
Veeäravool katuselt peab toimuma nii, et ei saaks kahjustatud muud hoone osad ja ei tekiks ohtu elule, varale, tervisele ja keskkonnale.
Ehituslikult ja korralduslikult peab olema tagatud, et sajuvesi, sulavesi või mistahes muu katusele sattunud vesi jõuaks tavaoludes mööda katusekatet ja viimateid (renne, torusid) ilma külmumata maapinnani või selleks ettenähtud tarinditesse.
Veevoolu teid peab saama vajaduse korral puhastada prahist, puulehtedest ja muudest veevoolu tõketest. Vältida tuleb vee juhtimist katusekatte ohutundlikumatesse kohtadesse. Ohutundlikud kohad on liited seina ja rinnatisega, deformatsioonivuugid, läbiviigud, valgusavad. Veeäravool katuselt võib olla sisemine või väline. Väline veeäravool võib olla korraldatud või korraldamata.

Sisemine veeäravool
Sisemise veeäravoolu puhul juhitakse vesi katuse pinnalt kogumislehtrite kaudum hoonesse paigaldatava torustiku abil kanalisatsiooni või läbi sokli sillutusribale või kõnniteele. Kogumislehtrite, nende arvu ja paigutuse kavandamisel peab järgima alltoodud nõudeid:
- kogumislehtrid peavad olema võimelised vastu võtma ühele kogumislehtrile määratud arvutusliku veehulga;
- igal veekogumisalal peab olema vähemalt üks kogumislehter, kusjuures valgala ei või olla reeglina suurem kui 200 m² ja kogumislehtrite vahekaugus enam kui 20 m;
- igal seintega, deformatsioonivuukidega või muul viisil eraldatud katuse osal pinnaga üle 200 m2 peab olema vähemalt kaks kogumislehtrit;
- kogumislehtrite ja katusekatte liide peab olema veetihe (lehtril peab olema vähemalt 150 mm laiune äärik);
- et võimaldada liite korralikku teostust, peab kogumislehter paiknema üldjuhul vähemalt 600 mm kaugusel vertikaaltarinditest;
- kogumislehtrit ei tohi ühendada äravoolutorustikuga jäigalt;
- äravoolutoru läbimõõt peab sobima kogumislehtriga, reeglina d > 70 mm.
Kui äravoolutorustik läbib mitteköetavaid ruume või hoone osi, tuleb torustik soojustada või varustada küttega, vältimaks vee külmumist torustikus. Kondenssvee tekkimise vältimiseks tuleb soojustada ja katta aurutiheda kattega ka köetavaid ruume läbiv torustik.
Torustik tuleb kinnitada turvaliselt kandekonstruktsiooni külge, kusjuures peab olema tagatud liite piisav liikuvus.

Väline veeäravool
Välise veeäravoolu korral peab räästas tagama, et katuselt langev vesi ei satuks otseselt hoone seinale ega valguks katusekonstruktsiooni.
Korraldatud veeäravoolu puhul peab räästas ulatuma seina pinnast üle vähemalt 0,4 m. Vesi juhitakse katuse pinnalt püst- või ripprenni abil vihmaveetorude kaudu maapinnale, sillutisele või vastuvõtutarindisse, nt vastuvõtukaevu.
Soovitatav on varustada rennid ja torud elektriküttekaabliga, mille abil saab jäätumispiiril hoida neis positiivset temperatuuri. Rennide ja torude ristlõige peab tagama arvutusliku vihmavee koguse ärajuhtimise, ilma et see voolaks üle renni ääre.
Orienteeruvalt võib arvestada toru vajalikuks ristlõike pinnaks 1,5 cm² katusepinna 1 m² kohta. Vihmaveetorude vahekaugus ei tohi reeglina olla üle 15 m ja ühe toru kohta tulev katuse pind üle 100 m². Üldkäidavates kohtades peavad vihmaveetorud ja nende kinnitused seina külge kuni 2 m kõrguseni maapinnast olema vandaalikindlad.
Rennide kalle peab olema vähemalt 0,5%. Vihmaveeveetoru, mis ei suubu vee vastuvõtukaevu, peab lõppema vähemalt 0,2 m kõrgusel maapinnast ning suunama vee seinast eemale. Toru otsa alla tuleb teha vee äravoolurenn (kaldega vähemalt 4%) kogu kõnnitee ulatuses või pikkusega 2,5 m, arvestades hoone seinast, või kindlustada vee eemalejuhtimine vähemalt 2,5 m hoone seinast.
Üle 15 m kõrguste hoonete puhul ei ole välise veeäravoolu kasutamine soovitatav.
Köetava hoone lamedalt katuslaelt ei ole vee ärajuhtimine veerennide, vihmaveetorude ja –sülitite kaudu reeglina lubatud (kui ei ole kasutatud eriabinõusid äravoolu külmumise vältimiseks).
Korraldamata veeäravoolu puhul juhitakse vesi katusepinnalt vabalangemisega vahetult üle räästa maapinnale või sillutisele. Kuna on oht, et räästale võivad tekkida jääpurikad, on vaja ette näha ehituslikud ja korralduslikud meetmed nii veeäravoolu takistava jää kui ka jääpurikate eemaldamiseks.

Soojustus, aluskate, aurutõke ja tuuletõke
Piirdetarindi, s.o katuslae või pööningu vahelae soojustus, aurutõke, tuuletõke ja aluskate peavad koos tagama nõutava soojapidavuse ning vältima veeaurukondenseerumist ehitustarindis.
Soojustusmaterjal tuleb paigaldada tarindisse nii, et see kataks tarindi võimalikult ühtlaselt ja liituks tihedalt soojustuskihis olevate või seda läbivate konstruktsioonielementidega.
Ehitamise ajal tuleb soojustusmaterjal kaitsta märgumise eest.
Jäikadest plaatidest soojusisolatsiooni (nt vahtpolüstüreenplaatide) kasutamisel katusekatte alusena tuleb katusekatte alla paigaldada tasanduskiht (nt kõvad mineraalvillaplaadid) või vähendada plaatide mõõtmeid sedavõrd, et nende temperatuuri muutusest ja lineaarsest mahukahane misest tingitud deformatsioonid ei kahjustaks katusekatet.
Mineraalvillast soojustusplaatide kasutamisel katusekatte alusena peab vahetult katusekatte all paiknev kiht olema kõvadest plaatidest. Käigutee tuleb projekteerida katusekatte peale eraldi elemendina või peab kogu soojustuskiht käigutee kohal olema koormusttaluvatest plaatidest, mille koormustaluvus on vähemalt 40 kN/m2 (EN 826).
Käigutee tuleb tähistada.
Aurutõke peab takistama veeauru difusiooni tarindisse. Aurutõkke vajadus määratakse aurujuhtivuse kontrollarvutusega. Aurutõkke aurupidavus peab olema vähemalt 0,7 m2hPa/mg. Aurutõke tuleb paigaldada köetava ruumi sisepinna lähedale enne soojustust.
Aurutõkke vuugid ja läbiviikude kohad tuleb hoolikalt sulgeda selliselt, et oleks tagatud projekteeritud aurutõkkega samaväärne aurupidavus.
Tuuletõket tuleb kasutada tarindi läbipuhutavuse vältimiseks ning suure õhujuhtivusega (lahtiste pooride ja mahumassiga alla 100 kg/m3) soojustusmaterjalide kasutamisel, vältimaks mikrokonvektsiooni nende sees.
Plekk-katuse või muu väikese soojusinertsiga katuse alla tuleb paigaldada aluskate, mis peab vältima kondenssvee ja juhuslikult katusekattest läbitunginud vee sattumist soojustuskihti, juhtides vee räästa kaudu välja.
Kui aluskatte all oleva ruumi piirded on veeauru mitteabsorbeerivad, tuleb aluskate valida selline, mis on veeauru läbilaskev, kuid samas vettpidav. Katusekatte ja aluskatte vahele jääv õhkvahe peab olema tuulutatav.

Valgusavad, paigaldised, läbiviigud ja liited
Kui katusesse (katuslakke) on vaja teha valgusavad, tuleb need konstrueerida nii, et
oleks täidetud katusele esitatavad põhinõuded, st et oleks tagatud katuse veepidavus,
vajalik soojapidavus, tuulutus, vee-eemaldus jne. Tööstuslikult valmistatavate avatäidete (katuseaknad, kuplid) puhul tuleb järgida valmistaja poolt antud paigaldusjuhiseid.
Lisatarind (käigusillad, turvakinnitid, antennid jne) tuleb paigaldada katusele nõuetekohase kinnitusega, et oleks tagatud ohutus ja katusekonstruktsiooni normaalne funktsioneerimine.
Läbiviigud ja liited vertikaalpindadega (rinnatistega, valgusavade raamistusega jne) peavad tagama katuse veepidavuse ja selle säilimise ekspluatatsioonis. Läbiviikudel ja liitumistel tuleb katusekate reeglina pöörata üles vähemalt 300 mm ulatuses.
Siseruumi õhu pääsemist katusealusesse tuulutusruumi tuleb läbiviikude kohal takistada samaväärselt muu osaga.

Kasutusohutus
Ehituslikult ja/või korralduslikult peab olema tagatud, et:
a. kui ei ole teisiti kokku lepitud, pääsevad katustele või pööningule ainult seal toimuvate töödega seotud isikud, kel on vastav ettevalmistus, varustus ning kelle isikuomadused (vanus, tervis, käitumisviis, kommunikatsioonivõime jne) tagavad nende ja ka muude isikute suhtelise turvalisuse. Isiku kaal koos kandamiga ei tohi katusel ületada 1,5 kN. Pääsud katusele peavad olema ohutud. Katusel peavad vajalikel juhtudel olema turvaelemendid (kinnituskonksud, püüdevõred, redelid jne) .
b. isikute pääs katusele ohtlikes oludes (pimedus, udu, jäide, torm jne) on ehituslikult
(lukustatavad uksed ja luugid, redelite konstruktsioon jne) ja korralduslikult mtõkestatud.
c. käidavatel katustel peavad olema piirded, ning juhul kui katuse kasutamine on ette
nähtud pimedal ajal, ka tehisvalgustus. Kui kasutusjuhendis on ette nähtud lumekoristus käidavalt katuselt, peab ehitise konstruktsioon võimaldama lume ohutut koristamist. Üldkasutatavatel katustel peavad kõik ohutusse või ehitise muude osade talitusse puutuvad tarindid, sh kaitsetarindid, peale looduslike eriolude poolt tingitud ohtude tõkestamise (nt piksekaitse) olema ka vandaalikindlad.
d. katuse räästal ei tekiks purikaid ega lume laviinitaolist varisemist. Kui sellist ohtu ei ole võimalik vältida, peab inimeste ja sõidukite pääs ohtlikule alale olema kas ehituslikult või korralduslikult tõkestatud.
e. pööningul saab ohutult liikuda tarindite ja keskkonnatehnika paigaldiste ülevaatuseks, nende seisundi ennistamiseks või väljavahetamiseks ilma muid tarindeid lõhkumata. Olenevalt pööningu kasutusotstarbest, peab elektripaigaldis vastama eeskirjale “Ehitiste madalpinge-elektripaigaldised” EEI 3 [13]. Kõrvaliste isikute pääs nende elektripaigaldise juurde peab olema tõkestatud. Kasutatava pööningu konstruktsioon peab olema kooskõlas kasutusotstarbega ja asutusjuhendiga.
Üldkasutatava pööningu konstruktsioon peab olema ka vandaalikindel (näiteks peab olema tõkestatud pööningu süütamine, keskkonnatehnika paigaldiste lõhkumine).

KATUSE HOOLDUS
Katuse seisukorda tuleb kontrollida vähemalt kaks korda aastas: kevadel ja sügisel. Kui katusele koguneb lehti ja prahti, tuleb katust vajaduse korral puhastada tihedamini.
Tuleb kontrollida, et rullmaterjalist katusekattes ei oleks kohti, kus vesi võib tungida katte alla. Sellised kohad võivad talvel vee külmudes tõsiseid kahjustusi tekitada.
Saju- või kasteveest põhjustatud niiskuse kogunemise kohti katuses saab kindlaks teha
infrapunakaameraga või soojustusmaterjali niiskuse kontrollimisega selle elektriliste
omaduste muutuse kaudu.
Kontrollida tuleb katusekatte kinnitust ülespööretel räästal, kaitseplekkide korrasolekut, veerennide ja lehtrite puhtust ja liidete seisukorda, deformatsioonivuuke, läbiviikude tihendite seisukorda jne. Avastatud defektid tuleb viivitamatult parandada.
Kasutatavad parandusmaterjalid peavad oma omadustelt sobima algmaterjalidega,
tekitamata ebasoovitavaid kõrvalnähtusi.
Kui katusekattele on ette nähtud kaitsekiht, tuleb seda perioodiliselt puhastada orgaanilisest prahist ja vajadusel uuendada.
Liidete, läbiviikude, räästa jne katteplekkide kinnitust tuleb perioodiliselt kontrollida.
Kaitsekihi või värvitud pindade vigastused tuleb parandada sobivate korrosioonikaitsevärvide või katetega, jälgides ilmastikutingimuste sobivust.

NÕUDED PROJEKTDOKUMENTATSIOONILE
Tehnilise projekti seletuskirjas või joonistel tuleb fikseerida katuse konstruktsioon ja katte klass. Lisaks tuleb joonistel anda:
- katuse kõrgused;
- põhikalded;
- ülespöörete kõrgused;
- sajuveelehtrite asetus, tüüp, rennid ja vooluteed katusel;
- paigaldised (antennid, rennid, lumetõkked, turvakonksud jne);
- läbiviigud;
- deformatsioonivuugid;
- käiguteed;
- katusekatte ja paigaldiste kinnitusviisid.

Allikas: EESTI PROJEKTEERIMISNORM