Loomulik ventilatsioon

energiasäästu portaal

Loomulik ventilatsioon on ruumide ventileerimine selleks ehitatud avade ja kanalite abil. Nõukogudeaegsetes majades esineb loomulik ventilatsioon ka läbi ehituskonstruktsioonide ebatiheduste. Loomulikul ventilatsiooni korral põhineb õhutus temperatuuride erinevusel ning õhu kogused ja liikumine on kontrollimatud.

Eluruumis peab olema vastavalt ehitiste projekteerimisnormidele loomulik ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhu hulga ja selle loomuliku tsirkuleerimise.

Ventileerimata ruumis muutub õhk umbseks ning saastub CO2 ja muude hingamisel vabanenud gaasidega. Niisuguses õhus tunneb inimene end ebamugavalt - tekib väsimus suureneb ja muutume loiuks. Seepärast omab ventilatsioon suurt tähtsust.

Loomuliku ventilatsiooniga hakkab õhk liikuma põhiliselt temperatuuride erinevuse tõttu. Kuna siseõhk on välisõhust soojem ja kergem, tõuseb see tuulutuslõõre pidi ülespoole ja läheb korstnast välja. Ukse-, akna- ja võimalikest seinapragudest tuleb asemele välisõhk. Loomulik ventilatsioon ei rahulda alati tervisekaitsenõudeid. Selle oluline puudus on ruumi juurdevoolava ja ruumist eemalduva õhuhulga määramatus ja muutlikkus.

Loomulik ventilatsioon sõltub väga palju ilmastikust, aastaajast, hoone asukohast, hoone kõrgusest, õhurõhust, tuulest ja veel paljust muust. Loomulikku ventilatsiooni on üldiselt raske kontrollida ja juhtida. Kui talvel külma ilmaga võib väljatõmbelõõr töötada liigagi hästi, siis kuumal suvepäeval tekib sageli olukord, kus jahe õhk lõõris hakkab allapoole liikuma, lükates WC musta õhu elu- ja magamistubadesse.

Energiasäästu seisukohast on loomuliku ventilatsiooniga majades otstarbekas talveperioodiks aknapraod kinni kleepida ning seeläbi vähendada väljatõmmet külmaperioodil. Siiski peaks seejuures säilima veel õhutamise võimalus.